Lagi

Liszt, etüüd La Campanella

Olen alati teadnud, et kuna mul on väga väikesed käed, ei tasu mul mitte proovidagi klaveril mängida Liszti etüüde - liiga rasked. Liszti enese kämmal olla olnud oktaavi pluss kvindi mõõtu, minu oma võtab vaevu oktaavi.

Eelmisel nädalal sobrasin ema noodikapis. Tahtsin laenata mõne Chopini kogumiku (etteruttavalt mainin, et sain need kõik endale, sest mis nad seal üleval kapis ikka niisama seisavad, kui neid keegi ei mängi). Muuhulgas jäi mulle aga kätte ka Liszti etüüdide noot, mis oli täiesti “kapsaks” mängitud, kolmeks kärisenud, osa lehti lahti ja ribadeks. Panin ette, et teen selle ilusti korda, mispeale ema andis sellegi mulle. Ühesõnaga, tulin vanematekodust kotitäie nootidega.

Tunnike lõikamist ja kleepimist kulus vaesele Lisztile ära küll, enne kui ta teistega enam-vähem samaväärse väljanägemise omandas. Ühesõnaga, sain väsinud noodi vinks-vonks korda! Aga ühtlasi hakkas mind huvitama selle sisu. Sisu, mis minu tillukestele kätele omandamiseks ilmvõimatu. 

Ühte etüüdi neist olin siiski mänginud. Grandes etudes de Paganini sarjast viiendat, E-duuri. Astusin sellega Otsa-kooli kolmandale kursusele. Vahva teos! Kolmas samast etüüdide kogumikust kannab aga alapealkirja La Campanella. Vaat seda lugu armastan ma tõeliselt! Olen seda kuulanud Lang Langi ja teiste esituses kordi ja kordi! Aga just sellele etüüdile ongi muuhulgas vaikimisi ehk minu teadvuses kirjutatud silt “ära proovi, liiga raske”. 

Hakkasin tasapisi proovima. Sellestsamast ema noodist, mille korda tegin. Jah, praegu, selles vanuses, ilma eelneva regulaarse klaveri harjutamiseta, tõsi küll, siiski pideva mängimise baasil. Proovisin takt-takti haaval. Algul eraldi kätega, siis koos. Paar takti, seisak, kordus. Veel paar takti. Uuesti, uuesti. Ja teate, ta hakkas tulema! See on nii uskumatu - mina mängin La Campanellat! Praegu küll ca 12 takti, aga ka see on juba midagi! 

Mul pole kuhugi kiiret. Lang Langi ega ühegi teise pianistiga ma end ei võrdle, sest olen ju tegelikult esmajoones organist, kuhugi lavale sellega ronida ei kavatse, sest lugu on keerukas. Aga ta saab olla minu challenge. Enese proovilepanek, ilusa loo mõnus läbinärimine. Või siis ainult algusest järamine, ükskõik! Ma ei pea kellelegi aru andma, pelgalt mängin, kuniks lusti. Ja ma suudan!

Mitte kellelegi ei tohiks mitte kunagi öelda, et kusagil on ta “lagi”. See on kuritegu. Mitte mingit lage pole olemas, aga me ise kujutleme selle enda kohale, kuna meid on nii õpetatud. “Ära sina küll seda tee!”, “sellega sa ei saa hakkama!”, “kelleks sa end pead, et midagi nii keerukat võtad?” - need on vaid mõningad laused, mis meil kuklas kumisevad ja paljudest asjadest eos loobuma panevad. 

Leian, et see aeg on nüüd ümber, kui minule keegi ütlema tuleb, mida võin mängida ja mida mitte. Alles praegu sain aru, et mu kohal pole mingit lage. On vaid vabadus, värske õhk ja kõrge taevas. Kõik see jutt mu väikestest kätest ja sellega seonduvast saamatusest on olnud kellegi poolt pähemääritud kujutlus. Läbikukkumist ei ole! Vaid see on läbikukkumine, kui sa isegi ei katseta. Lihtsalt pööraselt tore avastus!

Salatid

 Armastan hirmsasti igasugu toorsalateid. Peamiselt on nende põhikomponendiks beebispinat või rukola, millele lisan seltsiks kirsstomatit, vahel kurki, avokaadot, mangot, granaatõuna seemneid või muud käepärast ning raputan peotäie seemnesegu lisaks. Kastme teen hea ja väärtusliku oliiviõli baasil. Sinna saab siis maitse järgi sidrunimahla, balsamikot ja erinevaid pipraid lisada. Segad kõik kokku ja ongi hästi!

Veel peab mul alati olema laual brokolit. Brokoli keetmisel tuleb silmas pidada, et see jääks ikka selline erkroheline ja krõmps - üle ei tohi keeta, siis pole hea! 

Tihtilugu tükeldan lauale ka nuikapsast- tükeldatuna saavad ka teismelised sellest osa, muidu nad küll ei viitsiks sellega tegeleda. 

Spargel on ka kevadel täiesti “must be” söök. Saksamaal oli meie seal olles lausa sparglifestival! Kui meil on müügil rohelised ja peenema varrega sparglid, siis Saksamaal pakuti just neid valgeid ja jämedaid. Nende peale käis ka kaste, vist juustuga. Kodus ma pole sparglile kastet teinud, äkki peaks? Ja Saksamaal käis spargli juurde ka õunavein. 

Väga huvitava Iiseraeli stiilis salati idee sain paastuaegselt “Piibel köögis” kokkusaamiselt, kus tutvustati juutide paasapühade roogasid. Üheks lisandiks hapendamata leibadele ja paasatallele (milleks sel korral pakuti hoopis tükikest kana), oli tore salat, mille ainsateks komponentideks oli seller ja redis. Põhilise maitsenüansi andis kogu asjale sidrun- taas oliiviõli ja maitsetaimedega. Mina söön seda krõmpsu salatit väga heal meelel, muu pere aga üsna pika mokaga. 

Tihtilugu praen hommikuks keedumuna kõrvale suvikõrvitsat, mis peab tingimata olema tšilliga maistestatud. See läheb kõikidele peale! 

Lisann tahab, et meil oleks kodus ka rikkalikult puuvilju. Eks ma katsun neidki kokku osta, kuigi viimati olid mandariinid üleni seemneid täis, viinamarjad maitsesid nagu plastmass ja pirnid olid lihtsalt kõvad ja toored… Põhjamaa värk. 

Ahjaa, üks asi, mida tihtilugu veel ostan, on mangopüree. Segan kreeka jogurti chia seemnetega, tõstan kaussidesse ja valan mangopüreega üle. Igati tervislik magustoit või vahepala. 

Tean, et kaunvilju tuleks ka rohkem süüa, aga neid retsepte ma veel otsin ja katsetan. Mul on küll üks vũrtsikas kikerherne pada ja kookospiimaga läätsesupp, kuid neile tahaks vaheldust, kuigi mõlemad on super maitsvad. 

Kui saaks oma trio ka tervislikult toituma, oleks suurepärane. Tõsi, koju ma mingit jampsi ei osta, aga väljaspool saavad nad ikka mingi burksi või pizza või muu ebatervisliku kraami hambusse. No õnneks söövad nad siiski lõhet ka. Või kanapada. Või muud, mida valmistan. Õige ja hea toitumine ON tähtis! 

Home sweet home

 

Kodus on ikka jube hea olla! Kõige magusam on just see öiselt lennult tulles oma voodisse magama vajumine! Sel korral oli ka nii, et kuigi majutusime üliväga ägedas, nunnus, puhtas ja stiilses miljonivaatega majakeses, oli see reisijärgne “oma voodi tunne” nii ehe ja hea, et ei leiagi õigeid sõnu!

Kirjutada tahtsin aga hoopis külalislahkusest. Mis teie arvates on külalislahkus? Kas see, kui su kodu uksed on kõikidele soovijatele pidevalt lahti - või midagi hoopis teist, nüansirikkamat? 

Seda armsat inimest, kes meid Saksamaale külla kutsus, võib küll nimetada üli-külalislahkeks. Kuna juba nende (kärg)pere on seal kodus väga suur ja igapäevast sagimist ja korraldamist palju, võiks ju arvata, et veel ühtede inimeste lisaks kutsumine tekitab tohutut lisastressi. See linnake seal Frankfurti lähistel Taunuse mäestikus on nimelt paik, kus pole poodigi, nii et hoolimata eraldi majas ööbimisest sõltusime enamus ajast ikkagi oma võõrustajast. Ta tegeles meiega heal meelel, tuli lennujaama vastu, viis sinna ära, korraldas väljasõidu ühe erilise Rheini jõe lähistel asuva kloostri ja muinasjutulise lossi juurde ja järgmisel päeval mägimatka, millest võttis osa ka tema sakslasest mees. Tegi kaks uhket õhtu- ja kaks hommikusööki. Ühest õhtusöögist võttis osa kogu nende suurem perering. Kuidas ta jaksas? Kuidas ta viitsis, kui küsida eestlase kombel (seda sõna teistes keeltes polegi)? 

Samas, meie olime jälle osake tema kodumaast. Tükike ühiselt tunnetatud ajaloost. Võimalus rääkida eesti keelt. Inimesed samast kultuuriruumist. Omade puudutus. 

Tean mõndagi külalislahkusest ka oma eesti sõprade kaudu. Neist mõnede juures tunnen end eriliselt hoituna ja hellitatuna. See teeb südame soojaks.

Kas mina olen sama külalislahke? Tegelikult vist olen küll. Enamik, kes meie juures käivad, on muidugi kolmikute sõbrad, kes all korrusel kokkavad või lauamänge mängivad või siis ülalkorrusel oma tubades lihtsalt jutustavad. Minu meelest igati vahva! 

Meie, täiskasvanute juures käiakse harvem. Põhiliselt sünnipäevadel, aga ka mõnel muul koosviibimisel. Vahel suurem, vahel väiksem seltskond. Paari päeva pärast tulevad näiteks terapeudid, minu armsad õpingukaaslased, meie koovisioonigrupp. Siis peab meil mõnus olema! Ilusad lauanõud ja maitsev toit ning jook. Pean veel mõtlema, mida sel korral pakun. Oh, sellised õhtud on vahvad!

Aga muidugi ei kutsu ma külalisi valimatult. Pigem mõtlen hoolikalt järele, millisele koosviibimisele millised inimesed sobivad, kuidas üks või teine seltskond omavahel haakub, kas mul jätkub kõikide jaoks aega, mis on ühe või teise külaskäigu eesmärk. Praegu juurdlen kavandatava teise kodukontserdi teema, aja ja külaliste üle. See tuleb kindlasti taas ülitore!

Muide, võtsin nüüd taas inglise keele korralikult ette! Nii ju lihtsalt ei saa, et tahad inimestega vestelda ja sõnad ei tule meelde. No mis külalislahkust sa selle käte-jalgade vehkimisega ikka osutad! Iga päev veerand tundi - pole ju palju! Ma lihtsalt pean rääkima saama!

Nüüd aga - taas mõnusa koduvoodi aeg!

Saksamaa

 Meie maja asub mäe otsas. Mäe pealt avaneb vaade kogu linnakesele all orus. Orgu viib järsk ja küllaltki konarlik tee. Meie maja juures on kanaaedik, kus elavad kaks kukke ja hulk kanu. Kuked hakkavad juba varahommikul, nii poole viie ajal kirema - nagu kuked ikka. Kanad aga munevad ohtralt ja neid mune saame hommikuti süüa.

Vaade meie magamistoast alla orgu

Praegu on kogu org õiteilus - õitseb nii kastan, sirel kui jasmiin, piibelehtedest ja meelespeadest rääkimata. Võilillede aeg hakkab just otsa saama.

Oleme Frankfurti lähedal. Tegelikult külas, aga ööbime oma võõrustajate tuttava Airbnb majas. Nende kodus oleks muidu liiga palju rahvast. See võimalus oli ka meie jaoks suurepärane. Meile meeldib vahepeal ka omaette olla. Ja muidu meil poleks ka sellist vaadet! 

Täna viis meie tee ühte suurde kloostrisse ja ühe vägeva lossi juurde Rheini jõe kaldal. Ilm oli imeline, päike säras sinises taevas, sooja oli päeval üle 20 kraadi. Hommikud ja õhtud on muidugi jahedamad. Nii mõnus on niisama kulgeda! 

Midagi sellist, kui sel korral Saksamaale saabudes, pole kunagi varem kogenud. Meie lennuk oli juba peaaegu Frankfurti lennujaama maandumas, rattad olid kõhu all väljas ja puha, kui … korraga pööras ta järskul nina taeva poole ja sööstis uuesti üles. “Olime ühele teisele lennukile liiga lähedal”, kommenteeris kapten olukorda, “nüüd ootame uut maandumisluba.” Niisiis, äärepealt oleks toimunud kokkupõrge. Teisel katsel läks kõik tavapäraselt. 

Sellised hetked on ikka üsna mõtlemapanevad. Või õigemini, selles olukorras ei suuda eriti üldse mõelda. Aga pärast, maa peal, tundsime küll elus olemisest suurt rõõmu. 

Suur kevad on käes. Nii hea on pisut puhata ja palju nautida! 

ATH

 Käisin reedel koolitusel ATH ja paarisuhe. ATH-d diagnoositakse üha sagedamini, mõtlen siinkohal psühhiaatri poolt kinnitatud diagnoosi, mitte neid inimesi, kes endal ise ATH-d kahtlustavad. Just nende viimaste tõttu on ATH tituleeritud moehaiguseks, tegelikult pole aga ATH-kaid rohkem, kui 3-4% inimestest. 

Tegelikult polegi ju tegu haiguse ega häire, vaid aju eripäraga ja ATH inimesed on tihtilugu vägagi andekad, mõned lausa geniaalsed. Ometi on nad tavapärasesse maailma justkui sobimatud, kuna ei mahu vaikimisi seatud raamidesse, mis sisaldavad muuhulgas rutiini, aja planeerimist ja asjade korrastatust. Nende aju vaevleb pidevas dopamiini vaeguses, mistõttu nende märksõnadeks on uudsus, põnevus ja isegi ohtlikkus. 

ATH tuleb paarisuhte probleemide korral kindlasti psühhiaatri poolt ära diagnoosida, sest vastasel juhul pole paariteraapia tulemuslik. See partner, kel ATH, peaks kindlasti ära õppima ATH eneseregulatsiooni mudeli, mis lihtsustatult öeldes ta aju “ära trikitab”, et tal oleks lihtsam tavapärases elukorralduses hakkama saada. Tema partner peaks aga tal kindlasti selles ka toeks olema, võtmata seejuures vastutust kogu suhte eest. Hoolimata ATH diagnoosist on suhtes ikkagi kaks täiskasvanut. 

Minu jaoks oli see koolitus vägagi silmiavav, sest ka meie peres on üks juba diagnoositud ja üks diagnoosimata, aga ATH kahtlusega armas inimene. Kuna kahtlustatakse, et ATH võib olla geneetiline (aga täit kindlust selles pole), arvan ka ennast kandvat mõningaid ATH jooni. Kas see ka diagnoosiks osutuks, ei tea. Täiskasvanul ATH diagnoosimine on kallis lõbu ja nii palju mu eripärad me elu ei sega, et selle praegu ette võtma peaksin. 

Igatahes kindel on see, et ATH pole mingi moehaigus, see pole ka “rahutute sõnakuulmatute poiste” haigus, ATH võib olla väga edukatel ja tublidel inimestel. ATH kohta kuluks teadlikkust ära meil kõigil. 

Reklaam ja kõrvaklapid

 Tahaksin endale mürasummutavaid kõrvaklappe. Tahaksin, et isegi siis, kui ma ei kuula neist muusikat (armastan nimelt vaikust), ei kostu mu kõrvu poodides või trennisaalis matsuv mõttetu tümps. Eriliselt tahan aga pääseda poodides kõlavatest imbetsillidele mõeldud reklaamidest. 

Kõige vastikum praegu poodides jooksev reklaam on see, kus vanaema helistab oma lapselapsele ja palub tal midagi aidata teha, lapselaps vastab aga seepeale : kallis vanaema, mul ei ole üldse aega, aga telli see teenus hoopis X firmast.

Kordan veel. Lapselaps ütleb vanaemale: mul ei ole aega! Mida selline reklaam õpetab? Et vanaema ei pea aitama? Et inimestel on hoopis tähtsamaid asju kui vanaema aitamine? Et telligu vanaemad endale ise mingid anonüümsed paigaldajad või abilised, mis nad lapselapsi tülitavad? 

Me oleme praegusel ajal rohkem teineteisest eraldunud kui ühelgi teisel ajastul. Meie vaimne tervis on just üksinduse ja konkaktide vähesuse tõttu ülihabras. Meie kõige suurem ressurss peaks olema meie perekond, meie lähedased. Me peame oma eakate lähedaste eest hoolitsema! Ja siis iga viie minuti tagant see jõle reklaam…

Jaan tavatseb ikka öelda, et ta pole kunagi elust lahkujate huulilt kuulnud kahetsust, et siin maailmas sai tehtud liiga vähe tööd. Põhiline kahetsus on see, et liigvähe on olnud pühendumist oma lähedastele, koosolemist, ühiseid ettevõtmini, mälestuste loomist. Seda saab teha seni, kuni meie kallid on meiega. Et vanaemad kangastuvad meie kujutlusis ikka nendena, kellest enamiku elust tuleb mõelda minevikumälestuste kaudu, on kõnealune reklaam seda hingekriipivam. Mul ei ole üldse aega - mida pekki, milleks sellist jama üldse eetrisse paisata!

Ma ei tarbiks selle firma teenuseid ainuüksi selle kohutavalt halva reklaami pärast! Aga kuna mina seda ära keelata ei saa, tuulan internetis ja otsin võimalikult mürasummutavaid kõrvaklappe. Sellised peavad ju ometi olemas olema!

Lihastest ja muust

 Ütleme nii, et üldiselt on hea, kui inimesed trenni teevad. Alates perimenopausist, mil toimub östrogeenitaseme järsk langus, on nimelt jõusaali trenn see, mis meid luuhõrenemise eest kaitseb. Just ja ainult see, ei muu. Kõnni palju tahad, tee joogat või tantsi, see kõik on imehea, aga su luid kaitseb ikkagi vaid jõutrenn. Üritan sellest iga hinna eest lähtuda ja kuigi need muhu keeli öeldud massinad on minusugusele kärsitule hirmigavad, sunnin end siiski. Vähemalt kord nädalas, kuigi kaks-kolm oleks palju tulemuslikum. 

Meie spordiklubi on väga vahva. Seal on esindatud igat masti treenijaid, sportlasi ja mitte-sportlasi, lapseohtu noori ja päris eakaid, kogukaid ja kõhnu. Õhkkond on mõnus ja humoorikas. Trenn teeb meele rõõmsaks. 

Maitsed on erinevad. Mõnele meeldivad mõõdukad musklid, mõni lähtub vaid heast enesetundest, kolmandad treenivad maksimaalse lihaskonna saavutamiseks, need viimased on peaaegu alati ka saalis ja teevad hulga ekstreemsemaid pingutusi, kui nn heaolutreenijad. Aga nagu ütesin, vaba maa ja sport olgu ükskõik millisel moel ikka au sees!

Ainus asi, millest ma päriselt aru ei saa, on see, et mõningad “lihasmäed”, enamalt jaolt on nendeks naised, üritavad oma treenitust iga hinna eest seksuaalsusega siduda. Olen täiesti nõus, et treenitud ja heas vormis inimene ongi seksikas, aga kas päris seksikus ei avaldu pigem aimatavuses, mõtteid tekitavas kaetuses, ilusas liikumises ja pilkudes… kui just spordisaalis kedagi ära võluda tahetakse? Ma tõesti ei taipa, miks peaksid teised, nn reatreenijad kellegi peaaegu katmata p…pragu vaatama, mis sest et kannikad kahel pool kivikõvadeks arbuusideks treenitud või miks peaksime piinlikkusest pilgu ära pöörama, sattudes kellegi peaaegu korvidest väljavupsavate ilmselgelt täissüstitud tissipallide ette? 

Seetõttu noogutasin vägagi nõusolevalt artikli peale, kus kommenteeriti tasakaalukalt ühe ülbevõitu jõusaalitibi spaa külastust. Nimetatud spaas kandis too tibi mingit ämblikuvõrgu taolist toodet, et mitte öelda, et viibis avalikus, peredele mõeldud lõõgastusasutuses praktiliselt alasti, tekitades nii mõneski inimeses, kes oma lastega samas spaas aega veetsid, sügavat hämmeldust. Kui sellele tähelepanu juhiti, pritsis tibi märkuse tegijaile sappi ja sildistades häirituid “oma kehadega halvas kontaktis olijaiks”. Ma ei ütle, et ta oli seal pildil kole. Ka mõni täiesti teistsuguse figuuriga inimene topib endast sotsiaalmeediasse täiesti arusaamatuid pilte (kus ta ei näe välja just parim variant iseendast). Aga mis siis ikka. Igas inimeses on ka midagi ilusat ja maitsemeeled on äärmiselt erinevad. Aga see, mis tekitas õõvastuse, oli tema küüniline väide, et ta ongi vastupandamatu ja mingid “kanad” kardavad oma meeste pärast, olles lihtsalt kadedad. What!? Vaat sellised laused toovad kahjuks halastamatult esile inimese (puuduliku) vaimsuse. 

Igal asjal on oma koht ja aeg. Nii nagu ooperisse ei minda dressides ja presidendi vastuvõtule trikoos, võiks ju ka alasti-tegevusi harrastada vastavates asutustes või miks mitte kasvõi privaat-spaas. Igaühe jaoks pole ei avalikus spaas ega ka spordisaalis avanev siivutu vaatepilt sugugi seksikas. See on pigem tülgastav või napakas ja paneb mõtlema, kas inimese sisemus ja välimus on kuidagi kooskõlas ja kas ta vaimses plaanis ka mingit maailmapilti kannab.

Muide, on ju olemas ka täiesti ilusaid ujumis- ja spordiriideid, mis on samuti üsna napid ja toovad kandja hea vormi hästi esile, kuid millel puudu too pornostaari varjund. Peaks ju olema üsna lihtne vahet teha… 

Ah et kust need “sekspommid” tulevad? Ei tea. Viimati kuulsin tahtmatult pealt minu kõrval üht neidu treeninud (bikiini)fitnessi treeneri juttu. See, kui palju lendas selle naise kaunist suust “p…seid”, “krd…eid” ja muid vandesõnu ja roppusi, oli lihtsalt õudne. Loodan väga, et see on vaid tema puhul nii. Minu meelest, ole sa nii heas vormis kui tahes, nahk su lihaste ümber olgu või sama tumepruunilt läikiv, kui grillkanal, sa tõmmaku kasvõi raskeimaid raskusi ja kogu jõusaal ahhetagu su karjetest, kui kange ja hantleid üle pea heidad - kui su suust ei tule muud juttu, kui keha ja raha kõige madalamas sõnastuses, on su kõik vaev mõttetu. Pelgalt väline on ju nii ajutine. Mis saab pärast?

Õnneks on meie spordiklubis ülalmainitud “seksipiigasid” siiski väga vähe. Põnevaid inimesi on kordades rohkem. Ilusaid ja tarkasid ja toredaid. Trenn on väga vajalik! Terves kehas on tervel vaimul kõige mõnusam elutseda.